Loomakari - nautakarja
"Onko syrjintä vaistonvaraista?"
Sandra Jõgevan kuratoima näyttely "Loomakari"
Tallinnan Kunstihooneella 12.3. - 12.4.2009
Vabaduse väljak 6 Tallinn 10146
Avoinna ke - su 12 - 18.
Torstaina 12. maaliskuuta klo 16 teoksistaan kertovat John Higgins (UK), eläinaktivisti ja taiteilija Loore Emilie Raav, performanssitaiteilija ja Lontoon galleria Lorem Ipsumin omistaja Birthe Jorgensen (UK) sekä taiteilija Kjetil Kausland (Norja).
Kunstihoone ei ole esteetön. Näyttely on vanhan rakennuksen toisessa kerroksessa. Pitkän harkinnan jälkeen ajattelin, että boikotoinnin sijaan nyt keskitytään näkövammaisten huomioimiseen, jotta saavutettavuusajattelua saadaan Virossa taas jonkin verran eteenpäin. Henkilökunta kantaa kyllä tarvittaessa rohkeimmat aktivistit yläkertaan.
Vaistonvaraista syrjintää
Tehdastyöläiseksi ja marginaalissa elävien ihmisten joukkoon päätynyt Teet Raudsepp esittää sooloprojekteja tehtyään pitkään töitä Eestin tunnetuimman ja kohutuimman taideryhmän kanssa (Tanel Saar). Design maailmasta täyskäännöksen urallaan tehnyt Jaanus Orgussaar täyttää koko Kunstihooneen suuren salin tilainstallaatiolla, jonka keskipisteenä on "pyhä geometria".
Näyttelyn toisena teemana on muista erottuminen, joka ylläpitää lauman ryhmäkuria toisinaan vihamielisessä ympäristössä. Tällöin ryhmän alunperin yhteen hitsanneet elementit muuttuvat yksilön huomiota herättävimmiksi ominaisuuksiksi - ja jännitteiden aiheuttajiksi. Näyttelyssä ilmiötä tutkii Teet Raudsepp, jonka elokuva "Ma pole budist, ma elan siin" ("I am not a buddhist, I live here") kertoo Hare Krisnan jäsenestä, joka laulaa mantroja Tarton Soup factory Salvestissa liimatessaan työkseen etikettejä keittotölkkeihin. Mutta onko Hare Krisnan jäsen alussa mainittu yksinäinen susi? Lahon jäsenet kun ovat toisaalta kuuluisia siitä, että ovat riisuneet päältään yksilölliset tarpeensa ja entisen elämänsä ja historiansa. (Ilmiö, joka koskee useita muitakin lahkoja).
Nyky-Virossa radikaalit eläinaktivistit ja vegaanit mielletään usein eräänlaisiksi lahkolaisiksi. Loore Emilie Raav, nuori taiteilija ja eläinaktivisti analysoi dokumentissaan eläinaktivisteihin kohdistuvia julmuuksia ja vallankäyttöä modernissa ja demokraattisessa Virossa. Hänen henkilökohtaisiin kokemuksiin perustuva teoksensa kysyy katsojilta, mikä voi olla aktivismin hinta.
Nautakarja on installaatiokeskeinen näyttely. Pikemminkin kolmiulotteinen kuin kaksiulotteinen, pikemminkin eläintarha kuin "Animal Planet". Osassa teoksista "eläinten elämä" on eristetty katsojista lasiseinän avulla.
(Sandra Jõgeva)
Näyttelyn on suunnitellut Tanel Saar.
Lisätietoja Sandra Jõgeva puh. +372 554 3961ja Reet Varblane, puh. +372 5565 5014.
Jenni-Juulia Wallinheimo-Heimonen 2009
Julkista riistaa - aina tarjottimella
Public property - life on a tray
Avalik saak - alati kandikul
ANIMAL COLLECTIVE
A curatorial project for Tallinn Art Hall
On Thursday, March 12. beginning at 4 PM will take place a meeting
with addresses from the British artist John Higgins, Estonian animal rights activist and artist Loore Emilie Raav, British performanve artist and owner og the Lorem Ipsum gallery in London Birthe Jorgensen and Norwegian artist Kjetil Kausland.
Humans are like a herd of animals with their collective instincts. These bring about an inner conflict, as everyone inherently wants to belong somewhere, to be part of a better herd and to gain there as good a position as possible. The weakened companions are abandoned, feeling meanwhile a christian guilt doing that. There is a permanent inner conflict - people put down and are ashamed of their collective instincts, urging rather to give an expression of themselves as lone wolves. That as a metaphor is inappropriate in itself - a lone wolf is a pathological individual, abandoned by it`s pack and probably not able to survive, the wolves being typically collective animals.
People seek their group identity through nationality, sexual identity, social status, intellectual and moral statements, religious choices and aesthetic preferences. Even through physical and mental features and disabilities.
To prove one`s fitness to belong to a certain group, people may be willing to take notable risks, both physical and moral, even conflicting law and social norms.
A drastic example - my own classmate is serving a lifetime sentence. In his late teens he wished so desperately to join the maffia, that he killed an innocent taxi driver, just to prove his "suitability". The maffia nevertheless didn`t accept him, and he is in jail for the rest of his life.
The artists taking part in this exhibition are appersing in risky performances to join for a while a subculture focused on violent martial arts (Kjetil Kausland). Seeing glory in imperfection, they try to improve the social status of disabled through morbidly glamurous handicraft (Jenni-Juulia Wallinheimo-Heimonen). Some give up their privileged life-style as of a photographer in order to deal through painfully sarcastic photo-stagings with lesbian identity (Luciana Cavalcanti).
Some take the role of a flamboyant , yet tragic hero of Western culture, a burnt out rock star, mixing both fantasy and the real history of their remote home country (Marcus Williams from New Zealand).
Being a factory worker in the real life together with the people belonging to a marginal group (Teet Raudsepp) or are pursuing a solo carreer after being involved in Estonia`s internationally most successful artist group (Tanel Saar).
Making a U-turn in personal style, moving from design towards a total, large-scale installation concentrating on "sacred geometry" that fills up the big hall of Tallinn Arts House" (Jaanus Orgussaar).
One topic is the individual that retains the ways and ideals characteristic of a group in a different, at times hostile environment/collective. Then the features showing the initial group-belonging become the most definitive and conspicuous feature of individuality - and a source of tension. An example of that situation may be the Jewish nation, but on this exhibition Teet Raudsepp investigates the phenomenon. His movie „Ma pole budist, ma elan siin" ("I am not a buddhist, I live here") portraits a devoted Krishnaite, singing his holy mantras at work in the Tartu soup factory Salvest, while labelling the soup cans as well as in Tartu old town doing alone the Krishna mission. Does not a lonesome Krishnaite seem as unnatural (and why not sublime) as a lone wolf? The members of that sect are notorious for deprieving its followers of the whole individuality and removing them from their former life and group affinities (the same might of course hold true for other sects).
In contemporary Estonia, also the radical animal-rights activists and vegans (having desisted from consuming any animal products to avoid killing and opression of other animal species), can be regarded as a sect-like movement.
Loore Emilie Raav, a young artist ja animal-rights activist analyzes in her documentary the opression of animal-rights movement in modern democratic Estonia. Her work is based on personal experience of her own and her fellow-fighters, and rises the question of what may be the price of public activity, and how much the majority would marginalize such activities.
Sandra Jõgeva kuraatoriprojekt Loomakari
Näituse kujundaja on Tanel Saar. Osalevad kunstnikud on Jaanus Orgusaar, John Higgins (UK), Anthony Faroux (UK), Marcus Williams (Uus-Meremaa), Monica Casanova (Mehhiko), Tanel Saar, Rene Reinumäe, Toomas Kuusing, Remo Randver, Katrin Piile, Jenni Juulia Wallinheimo (Soome), Teet Raudsepp, Loore Emilie Raav, Luciana Cavalcanti (Prantsusmaa/Brasiilia), Kjetil Kausland (Norra), Sandra Jõgeva.
Avamispäeval, 11. märts kl 15 algab nägemisinvaliididele mõeldud kirjeldustuur: selle viib läbi näitleja Mart Aas, soome kunstnik ning invaliidide õiguste aktivist Jenni Juulia Wallinheimo peab ettekande.
Neljapäeval, 12. märtsil algab kl 16 ettekannete päev, millel esinevad inglise kunstnik John Higgins, eesti loomaõiguslane ja kunstnik Loore Emilie Raav, inglise performance`ikunstnik ja Londoni galerii Lorem Ipsum omanik Birthe Jorgensen ja norra kunstnik Kjetil Kausland.
Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ning põhiloomust häbenetakse, tahtes näha end üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised kariloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse, seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.
Näitusele valitud kunstnikud võtavad ette riskantseid performance’eid korraks vägivaldse võitluskunsti ümber koondunud subkultuuriga liitumise nimel (Kjetil Kausland). Näevad hiilgust vigasuses ja üritavad läbi haiglaselt glamuurse käsitöö parandada invaliidide ühiskondlikku staatust (Jenni-Juulia Wallinheimo). Loobuvad tipp-fotoreporteri priviligeeritud elustiilis kunstniku oma kasust, et tegeleda läbi valus-irooniliste fotolavastuste oma lesbilise identideediga (Luciana Cavalcanti). Kehastuvad Lääne kultuuriruumi ühtaegu säravaks ning traagiliseks kangelaseks – läbipõlenud rokkstaariks, segades fantaasiat oma provintsliku kodumaa (Uus-Meremaa) reaalse ajalooga (Marcus Williams). On oma päriselus sattunud tehasetööliseks koos marginaalsesse usulahku kuuluva inimesega (Teet Raudsepp) ning eksponeerivad sooloprojekte pärast kümneaastast seotust Eesti edukaima ning (kuri)kuulsaima kunstirühmitusega (Tanel Saar). Või teevad kannapöörde oma isiklikus loomingus, liikudes disainist totaalse, kogu Tallinna Kunstihoone suure saali täitva ruuminstallatsiooni suunas, mille kese on „püha geomeetria” (Jaanus Orgussaar). Üks teema on indiviid, kes säilitab oma grupile omase käitumise ja ideaalid ka teistsuguses,tihtipeale talle vaenulikus kollektiivis/keskkonnas. Sellisel juhul saab algselt grupikuuluvust markeerivatest joontest inimese individuaalsuse kõige eredam näitaja. Ja ka suur pingete allikas.
"Loomakari” on installatsioonikeskne näitus. Pigem kolme-kui kahedimensiooniline, pigem loomaaed kui „Animal Planet”. Loomade elu, mis on vaatajast eraldatud klaasseina abil. Rõhutamaks näituse loomaaeda, zooloogiamuuseumi või okeanaariumi meenutavat üldmuljet, on kõik kahemõõtmelised kunstiteosed eksponeeritud ühe suure installatsioonina. Kogu foto, maal ja graafika on trükitud Eesti Posti markidele nominaalväärtusega 4 krooni ja 40 senti, kunstiteose reproduktsiooni mõõtmed postmarkidel 2,9 x 2,9 cm. Kogu see tuhatkonnast margist koosnev mass hõljub suures klaasboksis, olles kogu rahalises kui ka kunstilises väärtuses sinna suletud ning on vaadeldav ainult läbi ühe läbipaistva klaasi nagu reaalsed, postmargireproduktsioonidele aluseks olevad teosed on nähtavad ainult turvakaamerate vahendusel.
Veel teavet: Sandra Jõgeva, tel 5543961; Reet Varblane, tel 55655014.
Kommentit